Foto peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks

Seda pilti tehes jooksis mul silme eest läbi nii see lugu, kui ka tuhat muud mälestust. Kogu teema oli minu jaoks umbes nagu lapsepõlvega sildade põletamine. Nägin hiljuti veidrat unenägu - sõitsime koos Arnega Nivaga mööda Tallinna ringi ja käisime turul pelmeene ostmas. Mina siis rääkisin, et lähme minu juurde, teeme mõned pitsid viina ja sööme pelmeene, aga tema muudkui ajas, et peab Tondile minema. Kuskil keset vaidlust helises õnneks kell.

Üks lugu samast ajastust, ainult moodsalt mööda lauldud (mis esimesel kuulamisel tundub imelik, teisel vältimatu ja kolmandal ei kujuta enam muud ette). Ja kui juba linkimiseks läks, siis olgu siin ka pealkirjalugu (kellele Depeche Mode ei meeldi, see ei kliki, kumbagi).

Pilt septembrist 2011, Meriküla rannast. Tahtmatult teadsin juba enne päästikule vajutamist, millal ma selle avaldan.

Tahes-tahtmata oli Osooni (link saatele) näol tegemist verstapostiga, millest üle hüppamisega läheb mõnda aega. Seniks aga tänud kõigile, kes ühel või teisel viisil abiks on olnud. Konkreetsemalt:

• Tänud perele, kes ilma suurema nurinata mind ikka aegajalt oma fotoretkedele on lasknud.
• Tänud Osooni tiimile, ei läinud see retk nende jaoks ka viperusteta :)
• Tänud inimestele, kes on mulle mu retkedel seltskonda pakkunud - Imre, Sander, Jüri, Tarmo, Mihkel, Toomas, Peeter, Rait, Andres, jt.
• Tänud Enn Käissile ja teistele, kes on nii päriselus kui ka oma piltide läbi näidanud mulle kohti, kuhu ma ise minna poleks osanud/taibanud/saanud.
• Tänud nendele, kes on siit blogist aegajalt läbi astunud ja võibolla ka mõne kommentaari jätnud - Enno Reinsalu, ArvoS, Jarek Jõepera, Jaak Kikas, Erko Aasma, Jaak Sarv, Kaupo Kikkas, Jaanos, Volli + kõik need, kes minuga kaasas on käinud ja juba mainitud said.
• Tänud kõigile Facebookis kaasaelajatele.
• Ja vabandused nende ees, kes siit teenimatult välja jäid.

Kui tahad näha, kuidas käis selle pildi (ja võimalik, et ka mõnede teiste hiljutiavaldatute) tegemine, siis tasub vaadata täna õhtul kell 20:05 ETV-st saadet Osoon. Lõpptulemust pole ma ka ise näinud, kuid sisetunne ütleb, et eks ta veidi konarlikum välja kukkus, kui ma tahtnud oleks. Esinemisoskused on rooste läinud, viimasest korrast suure auditooriumi ees on märkamatult 5 aastat mööda läinud.

Vasakul Osooni võttegrupp eesotsas saatejuhiga, kes distantspäästikult selle pildi tegemiseks nuppu vajutab. Ei kujuta ette, kuidas see kokku lõigatakse, kuid tulemus võib päris naljakas olla, sest mina nägin sel hetkel ainult fotokat statiivi otsas pea kohal ja igast kandist lendavat vett ning röökisin "pilti, pilti, pilti", endal mikker salli vahel :)

Märts 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.

Lisa: Saadet järelvaadata saab siit - Osoon 26.03.2012 (algus ~10 min kandis).

Olen viimasel ajal igasuguste filtrite kasutamisest praktiliselt loobunud, kuigi mõni pilt kindlasti võidaks just kasutamisest. See siin on üks näide, kus polarisaator oleks abiks olnud, kuid keset äkšõnit jäi selline tühiasi kahe silma vahele, kaamera kuivana hoidmine oli olulisem (ma ise olin lõpuks nii märg, et ei saanud pabertaskurätikut taskust kätte, ilma et tasku äärelt jooksev vesi poleks teda läbi ligundanud).

Samas asjad, mis on parajad tüütused, kuid sellegipoolest leidnud tee mu fotokotti, on varjukid. Kuna ma minnes kehva valgust ja veidi pritsmeid juba ootasin, sai kotti pakitud muuhulgas varjukid - ja hea oli. Punkti kirja said nad eelkõige esiläätse puhtana hoidmise eest, võibolla mõnes situatsioonis vähendasid flare'i ka.

Kolmas järeldus sellest pildist on see, et vahelduv pilvisus pole küll päiksetõus ega -loojang, kuid üleminek valgusest varjuks on siiski parem kui täiesti pilvitu/pilves taevas.

Märts 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.

PS: Vaata ka Jäävihm I ja Jäävihm II - mõlemad on põhimõtteliselt detailid sellelt pildilt.

Järg eelmisele pildile - kui sealt vihm väga välja ei paistnud, siis selle pildi kohta ei saa küll keegi öelda, et "vihma ju pole" :)

Märts 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.

Selle pildi saamiseks tuli läbida päris muljetavaldav takistusrada - paarkümmend meetrit tugevast jääkoorikust läbi vajudes, kohati põlvini, kohati vööni, loomulikult jooksis augu tekkides kogu jää peale kogunenud vesi mulle sinna auku järgi. Mingil hetkel kadus pind nii järsku alt ära, et suutsin kassidega püksid lõhki tõmmata ja jalgagi kriimustada. Samal ajal tuli ettepoole kummardudes kaamerat "vihma" eest varjata, aga see ei läinud ka sugugi lihtsasti, sest tulemusena hakkasin ma veel rohkem ettepoole kukkuma ning vesi jooksis kapuutsi ääre pealt ikka lahinal tehnika peale.

Märts 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.

Mälu järgi arvates olen ma ainult ühest pildist teinud rohkem versioone kui sellest siin, enne kui ma tulemusega enamvähem rahule jäin. Ja lõpuni rahul pole siiamaani. Ühe monitori peal on varjud liiga heledad, teisel on helendid liiga tumedad.

Rummu aherainemägi (ei ole tegemist tuhamäega, nagu mitmel pool netis kirjutatakse) on üks väga omapärane ja sürr objekt, mida tahaks kindlasti veel külastada. Koht on muidugi üsna puruks pildistatud, mingi värske perspektiivi leidmiseks tuleb kõvasti vaeva näha.

August 2011, Harjumaa, Rummu.

Mõnikord omandavad pildid mingi uue assotsatsiooni tekkides täiesti erineva tähenduse (pane tähele ~0:15-0:20). Kui eelmisel versioonil ajas mind see roheline väljapääsu märk kohutavalt närvi (paljuski selle tõttu sai pilt mustvalgeks keeratud) - palju rohkem, kui näiteks seljakott, mille pärast fotokonkursi žürii mind noris, siis nüüd tekkis sellele järsku tähendus. Nagu ka kõrvalteele vasakul. Ning samuti punase pealambi kumale. It's a tragedy, not a satire.

Paar mõtet LAFi teemal:

• Ylös: mustvalge kategooria. Kolmandik minu saadetud piltidest oli selles kategoorias. Nii sellepärast, et mulle meeldib mustvalge, kui ka lootuses, et seal konkurents väiksem on :) Teine ylös läheb kirja seepia (ja muude duotone'de) keelamise eest.
• Alas: kohustuslik pildilugu. Kuna ma tean, et pealkirjade panek paras nöök on, siis seekord ma läksin pilte üles laadima valmiskirjutatud pealkirjade ja lugudega. Aga oli ainult lugu. Olen nõus, et mõnedel piltidel on seda vaja, aga no näiteks abstraktses kategoorias? Mulle meenub lugudega kohe see, kuidas looduspildis üks autor väitis, et pildil on linnu hingeaur, keegi teine seda aga ei näinud ning pildi all käis "sisukas" vaidlus selle üle.
• Alas: liides, kus pole kohustuslikke välju. Seetõttu jäi mul ühele pildile lugu panemata, esimene pilt läheb ikka aia taha. Teine etteheide liidesele on see, et pilte pole võimalik kustutada (laeks uuesti koos jutuga näiteks).
• Ylös: ajapikendus. Kuigi ma seda ei kasutanud, oli tegemist kena žestiga - tegemist on ikkagi osavõtjatele suunatud võistlusega. Soe tunne jäi sisse. Aga järgmisel aastal alustan LAFiks ettevalmistustega kindlasti veel varem. (Tegelikult on ka see vale suhtumine - alustama peaks praegu.)
• Alas: žürii koosseisu ei avaldata. Ma saan aru, et LAF ei pea ennast müüma, aga mis seal siis kaotada on? Iga konkurss on oma žürii nägu - miks me seda ei näe? Nüüdseks (01.04.2012) on ka žürii kooseis avalik.
• Ylös/alas: kõik saadetud pildid on netis üleval (vähemalt seni on olnud). Kui palju tahta, siis võiksid ju olla ka kogutud hindepunktid (nagu Baltic Nature Photo Contest'il - minu arvates väärt õppematerjal). 
• Ylös: LAF. Et sellist asja korraldatakse. Osa võtta tasub juba puhtalt selle pärast, et oleks motivatsioon oma pildid (kasvõi oma peas) perspektiivi panna. Mida aeg edasi, seda vähem ma loodan mingit tunnustust ning seda rohkem ma naudin osavõttu.

Üks uhkemaid eelmisel aastal leitud "jäävulkaane" (link eelmise aasta pildile, mida püsilugejad ilmselt juba korduvalt näinud) on ka sel aastal täies jõus, ning seda vaatamata lühemale külmaperioodile. Kui kõik sujub plaanipäraselt, saab seda kohta varsti laiemale publikule esitleda :)

Sama teemat on eelmisel aastal kajastanud isegi Delfi. Öeldakse, et "any publicity is good publicity", kuid seda kirjatükki lugedes mõtlesin küll hirmuga, et kuidas minu heietused kõrvalt paistavad...

Veebruar 2012, Ida-Virumaa, Väike-Pungerja kant.