Sain uue kaamera kätte (don't ask, don't tell, pole tehnikasait, vabandust:). Kohutavalt tühi tunne on. Nagu päris päris tühi. Umbes samasugune nagu keegi annaks ehitajale haamri ja naelad ning ta peaks hakkama ehitama. Mõni, eksole, hakkab kohe rõõmsalt klopsima, aga mõni teine ilmselt küsiks - ehitama mida? Kus projekt on? Projekti pole, aa, aga kellel ja mis otstarbeks seda ehitist siis vaja võiks minna? Umbes sama tunne oli (vist - kui ma õigesti mäletan) kooli lõpetades - pintsel on käes, nüüd saab hakata elukunsti tegema.Uh, kisub vist sinnapoole, et on aeg suvepuhkusele minna...
Mai 2012, Ida-Virumaa.
PS: Kui leidus keegi, kellele see mõttearendus midagi tähendas, siis soovitan kuulata Lenswork'i podacast'i teemal "Structure in Creative Life". Esimene osa on siin. Millegipärast vanemaid podcast'e kodulehel ei ole, kuid RSS'i tellides saab neid siiski kuulata.
Läheb üle...
ReplyDeleteEks ta läheb muidugi, kus ta pääseb :)
ReplyDeleteJust mõtlesin, et küsin, paar korda kiiganud aga otsesed tõendid puudu. Tolle 24mm "hoidisega" seoses :)
ReplyDeletePigem on ikka ees too lootusrikas faas :D Saab otsast uue tehnika piire kompama hakkama, isegi kui mõtteid veel ei ole. Või seda parem, et neid silmaklappidena segamas ei ole. Vahest antakse neid ka näiliste ebaõnnestumiste käigus :)Ega asjata öelda, et kõige parem pilt tuleb asjaga mida tunned... parem ei ole alati sünonüüm sõnale kergem. Ennast paneb mõni uus vidin üle vaatama nii mõnegi seisukoha ning seda mitte ainult tehnilise külje pealt.
Pealegi, isegi kui hetkel midagi öelda ei ole saab hellitada lootust, et järgmiseks korraks oled valmis soravalt mõtte väljendama kui selline peaks tekkima.
Hetkel pole siin veel ühtegi uue kaameraga tehtud pilti ega ka 24-sega. Hetkel ainult proovipilte on tehtud, ühelegi tõsisemale retkele pole jõudnud. Eks kui korra kaevanduses ära käib, siis oskab täpsemalt rääkida :)
ReplyDeleteSeni limpsan niisama keelt suurendusega live view'd vaadates ja ava kinni-lahti keerates, müstiline milline nähtav vahe juba poolest stopist sisse tuleb. Kõige rohkem peavalu tekitabki enda tehnika ja selle puudujäägid. Nüüd saan ka nendest hiljuti fotokalast läbi käinud statiivijuttudest palju paremini aru. Ja vajadusest objektiive kalibreerida jms.
Ja teistpidi - nüüd ei ole enam ühtegi rumalat vabandust mitte teha neid pilte, mis pikalt peas on mõlkunud. Loodetavasti saan mugavustsoonist välja ja inertsist üle.