Foto peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks

Täna enam lumetorm muidugi päevakajaline ei ole, aga kahjuks jäi eile fotokas koos kaardiga maale. Tuleb tunnistada, et see lumi tuli küll ootamatult. Läksin hommikul alla autot harjama, et naine ja laps titevõimlemisse viia, aga 15 minutist harjamisest sai sujuvalt 2 tundi kaevamist, sest meie maja taha parklasse viiva ummiktänava lahtiajamine linna jaoks loomulikult prioriteet ei ole (see on suht arusaadav, aga samas maja eest läbi käiv Jaama tänav oli ikka ka väga raskesti läbitav - mingi reka töristas seal 20 minutit, millest 10 suutis ta ennast nii positsioneerida, et kogu muu liiklus seisis)

Siin siis veel üks pilt oma maakodu ukse eest - hommikused rookimistööd on juba tehtud, aga ennelõunased veel tegemata:


Täiendus: hakkasin otsima Wikimapia kaarti Kavastu alleele ja leidsin hoopis sellise koha "Бывший военный обьект - раньше было хранилише ядерных боеголовок, сейчас склад мин. обороны эстонии". Ehk siis tõlkes - endine tuumakate ladu. Ja seda ca 10 km kaugusel Tartust - miksi minus tõrgub seda uskumast (Wikimapia on umbes sama usaldusväärne kui Wikipedia). Oleks tegemist Sillamäega, siis võtaks seda infot nõks tõsisemalt, aga ega ei jää vist muud üle kui kohapeal ära käia. Püha pask, ma saan aru kui Raadi lennuvälja juures mingeid tuumakaid hoitaks, aga kuskil karu anuses. Või siis järsku ongi strateegiline hoida neid lennuväljast 10 km eemal, sest lennuväli on ju esimene sihtmärk, isegi minusugune on õppinud neid satelliidifotodel juba kaugelt haarama.

Selline tunne on, et jube palju on öelda aga kui proovid, siis ei tule midagi välja. Nii ma siis kokutan siin.

Herr Rockwell soovitas loova lähenemise õppimiseks lugeda sellist raamatut: Creative Nature and Outdoor Photography. Amazon tsiteerib esimest lauset:

"What are you trying to say with this photograph?"

Mõtlesin siis, et noh mida ma ka nende piltidega siin öelda tahan? Aus vastus on "ei tea". Ja krt ma ei kujuta seda ka ette, mida Da Vinci Mona Lisat maalides öelda tahtis. Ma arvan, et ta lihtsalt tegi seda, mis talle meeldis ja kõik sügavamõttelised tõlgendused on sinna hiljem juurde mõeldud. Küünik nagu ma olen.

Endale meeldib. Kahjuks oli siis sees mingi imepisike (16MB?) mälukaart ja olin sunnitud pildistama 1024x768 formaadis.

Lisalugemist: Bad rich amateurs think fuzzy B/W images of poor people are art.

Kui ma seda praeguseks praktiliselt antiikse varustusega tehtud pilti heaks loen, miks kurat ma siis 2 kuud hädaldan, mida ma ikka ostma peaks? Brr. Lähen homme fotopunkti ja vaatan, kuidas tundub Nikon D80 + Nikkor 18-135mm. Isegi "odava" Pentaxiga võrreldes tähendab see, et ma saan kas teha mingi mõnusa fotoreisi või siis soetada ligi 18K eest muud kraami. Igatahes peab midagi kähku ära ostma, muidu ma lähen review'de lugemisest hulluks ja kasu eimidagi. Kui ma paneks sama aja enda harimisele kompositsiooni osas, saaksin ma ilmselt oluliselt paremaid tulemusi.

Olen sellise asja peale ainult korra juhtunud, kuigi olen 18 aastat praktiliselt iga nädal merd näinud. Hilisemal sügisel oli pikalt maatuult ja siis lõi korra ilma ka selgeks.

Leidsin omale huvitavat lugemisvara - Ken Rockwell Photography - see tõotab olla midagi sarnast nagu Joel on Software on tarkvara arendajate jaoks. Ja juhtusin kohe lugema artiklit, mis otsad kokku tõi, siin üks quote:

You can't expect God to create miraculous color any particular day just because you took that day off for vacation in Yosemite. You need to be out every single day.

You don't need to be in Yosemite: most of my shots are from my own neighborhood. It's all about the light and color, not the subject. Ansel [Adams] just happened to live in Yosemite and waited for clearing storms. It's not Yosemite; it's that he was there every day.

Tõenäoliselt ei kordu ka see hetk minu jaoks, sest erinevatel asjaoludel, milles on suur osa ka laiskusel, satun ma tänapäeval mere äärde heal juhul paar korda aastas. Noh, selle eest näen Emajõge kohe kindlasti.

Tegemist ühtlasi ka minu ainukese ämblikupildiga.

Üldiselt hakkab avaldamiskõlbulike piltide valik kokku kuivama, peab vist tempot maha võtma. Või siis rohkem uusi pilte tegema.

Ma ainult halbu pilte oskangi teha. Aga noh, nii need ideed tulevad.

Võtan hoogu maha jälle, muidu varsti ei julgegi enam postitada. Ja siis veel luban, et ei kirjuta reisiplaanidest siin enam kunagi enne, kui piletid olemas on.

Pildist - seekord jätsin elektripostid alles, nagu perspektiivitundeks või nii. Mulle meeldib avarus.

Venemaast mõeldes tekivad alati vastakad tunded - seal näeb asju, mida mujal kuskil ei näe ja teisest küljest on seal jälle ekstreemne - kui sa massi ei sulandu ja keelt korralikult ei oska, siis läheb raskeks. Ja siis astub ligi polkovnik Sidorov, küsib dokumente ja kindlasti on tal sinusugusele fašistile midagi ette heita. Või siis ei meeldi su nägu kellelegi kontrollpunktis, mis on suurematel maanteedel linna sisse ja väljasõitudel. Või siis otsustab lennujaama turvakontroll su koti ribadeks tõmmata, sest ta olevat kuskil midagi granaadisarnast näinud. Ja siis kui sa juba mõtled, et nüüd on ok, siis leitakse, et sa ei olnud ennast kohalikus miilitsajaoskonnas arvele võtnud. Igatahes Vantaas lennukilt maha astudes oli kergendus päris suur.

Ja näed, tulebki välja see kahepalgelisus, et iga kehtiva korra ajal selle vastu töötav kunstnik tegelikult armastab seda korda. Aga ma ei ole mingi kunstnik niiet mina võin.