Lõunapausi sisse mahub mul pea igapäevaselt visiit raamatupoodi. Ühel päeval sattus huviorbiiti raamat "Teadvuse seisundid", põgusa lehitsemise tulemusena jäi pilk pidama sellel lausel ning kohe tekkis assotsatsioon juuresoleva pildiga:Et vaikses keskkonnas jõuab teieni tunduvalt vähem sensoorseid stiimuleid, pole nendega tegelemiseks enam energiat kulutada vaja ning osa vabanevast energiast saab kasutada kujutluse rikastamiseks.Jaanuar 2010, Tartumaa.
Kuigi idee meeldib, ei ole ma juuresoleva pildi teostusega kunagi lõpuni rahul olnud. Sinnamaale välja, et otsisin selle koha 5-kilomeetrise võssakasvanud tranšee (tee mida mööda karjäärist põlevkivi välja veetakse) pealt uuesti üles. Kahjuks kasvas siis juba kõrge suvine rohi ning keegi oli otsustanud sellele rihmale jalaga anda. Sättisin ta uuesti kaheksasse nagu mina ta olin leidnud ja lähen see kevad jälle.
Juhuslikke leide seniks, kui ma ühe uue seeriaga hoogu võtan. ERR'ist käis läbi uudis selle kohta, kuidas hakatakse katsetama tagasitäitmisega kaevandamismeetodit, et vähendada põlevkivi kadusid. Täpsemalt selles artiklis/videos. Paari sekundi jooksul näidatakse ka tööd päris kaevanduses. Mina olen kamberkaevandamisest varem põgusalt rääkinud selles postituses.Põlevkivi potentsiaalsest ehk geoloogilisest energiast on 15% olematu varu (alles kaevandamise ajal avastatud geoloogilised rikked), 25% jääb tugitervikutesse maad hoidma, 10% hoidetervikutesse maju ja teid hoidma, 5% on rikastuskadu, 60% kaob elektrijaamas heitsoojusena, kuni 10% on elektrijaamade omatarve + teist sama palju liinikadu ja vargus. Need on jadakaod, ärge neid liitke!Pildil Kohtla Kaevandusmuuseum. August 2009, Kohtla-Nõmme, Ida-Virumaa.
Eelmisel nädalal lugesin Fotokala foorumist Tiit Veermäe postitust, mis pani mind oma fotoponnistusi hoopis uue pilguga vaatama:Imelik, et enamus harrastajaid ei taha oma loomingulise vabaduse õigust kasutada, hakkavad hoopis elukutseliste kommertstööd järgi tegema.On ju suuresti kõik need verstapostid, millest amatöörid lähtuvad, maha pandud inimeste poolt, kes peavad piltide müügist oma pered toidetud ja arved makstud saama. Müüvad ilusad pildid, müüvad lahedad pildid, vaevalt keegi omale mõnda nukrama alatooniga pilti seinale tahab. Aga see ei tähenda ju, et neis piltides vähem emotsiooni oleks.
Aastaid tagasi Tšiilis käies sai imestatud sealsete suletud vasekaevanduste tõttu mahajäetud külade-linnade üle. Tegelikult pole vaja üldse nii kaugele minna, sest eksistentsi piiril püsivaid kaevurilinnakuid jätkub meil endalgi. Pea iga suletud kaevanduse-karjääri juurde võib ühe nimetada - Sirgala, Viivikonna, Ahtme, Sompa, veidi paremas seisus on ehk Kohtla-Nõmme ja Tammiku.
Üks mu kunagisi lemmikraamatuid algab lausega "The sky above the port was the color of television, tuned to a dead channel.". Võibolla ma liialdan natuke, kuid minu jaoks on see ulmekate "Kui Arno isaga koolimajja jõudis...".
Järg eelmisele abstraktsionismiüllitisele. Selle postituse juurde juttu mõeldes ujusid kuskilt välja nii kaoseteooria tunnuslause "Täna Pekingis liblika poolt tehtud tiivalöök võib põhjustada järgmisel kuul tormi New York´is", kui ka Bukowski tsitaat selle kohta, kuidas nuhtlused nimedega LSD ja värvitelevisioon tabasid inimkonda enamvähem samal ajal.
Vahetan korraks teemat ja avaldan paar pilti, mida esmapilgul on võibolla raske fotoks pidada. Siin on neist esimene. Pilt on inspireeritud kahest artiklist (esimene ja teine) The Online Photographeris, mis räägivad fotograafide kiiksudest ning sellest, kuidas võiks neid enda kasuks tööle panna. Mulle meeldivad tavaliselt detailirohked, mitmeplaanilised ja servest serva teravad maastikupildid ning seetõttu proovisin teha midagi risti vastupidist. Kurat teab, kas ma midagi õppisin ka või mitte, aga üsna lõbus oli.
