Minu nimi on Karel Kravik. Pean paljuks ennast fotograafiks nimetada, kuigi olen sellele nimetusele arvatavasti lähemal kui kunagi varem. Jagan siin oma valitud töid ja pildi kommentaarides üritan keskenduda rohkem foto sisulisele kui tehnilisele poolele. Pilditeemadest on minu lemmikud tööstusmaastikud kunagi koduks olnud Ida-Virumaalt (kategooria tööstusmaastik), aga ei piira ennast sellega. Kuigi ma ei ole (veel) suutnud teha klassikalises mõistes head pilti, üritan siiski näidata asju perspektiivis, mida tavainimene iga päev ei näe.Pilti olen teinud alates 90-nendate keskelt. Vahepeal oli pikk paus, kuid alates 2008. aastast tegelen taas pildistamisega, seekord tõsisemalt kui kunagi varem. Umbes aasta läks aega, et ma ennast tehnika osas enavähem kodus tunneksin, nüüdseks on tehnikahuvi asendunud sisulise eeltööga - bokehi asemel uurin kaevanduste plaane.
Miks ma pildistan tööstusmaastikke? Olen selle üle palju mõelnud, aga ei oska vastata. Mälestused lapsepõlvest Sillamäel sisaldavad rohkesti paplitolmu, merekohinat ja tehasevingu. Karjäärid kõmisesid lõhkamistest tihemini, kui mina За Рулем'ist autopilte vaatasin. Meeles on poisikeste imetlus elektrijaama rohelisi järvi nähes ja adrenaliin, mis me saime ronides mööda mahajäetud uraanikaevandusi. Ärgu saadagu valesti aru, see oli õnnelik lapsepõlv.
Minu piltide eesmärk on viia vaatajad hetkeks mugavustsoonist välja, kohtadesse, kuhu nad niisama tõenäoliselt ei satu, kohtadesse, mis näitavad meile seda, mida on vaja meie igapäevaseks toimimiseks, kuid sellegipoolest ei ole osad meie igapäevasest ümbruskonnast. Reaalsus, mis on niisama reaalne, nagu siin ja praegu, kuid millega me sellegipoolest suhtestuda ei suuda.
Lõpetaks ühe tsitaadiga oma igikestvalt inspiratsiooniallikalt Future Sound of London'ilt. See on nii hea, et võta või tagline'ks.
I think this world is a weird place. What our music represents is a weird perspective of this space now. It's like a re-evaluation of yourself in your space, rather than escapism.
