Kaevandusmuuseum on juba pisut äraleierdatud teema, kuid seni kuni ma päris kaevandusse pole pääsenud, peab sellega piirduma. Ja muuseumis ju tegelikult materjali jätkub, küsimus on rohkem ajas, enda keskendumisvõimes ja vormistamises.
Sattusin hiljuti ühele huvitavale lehele, kus kirjeldatakse, kuidas omal ajal Sompa kaevanduses töö käis. Siin on lugu Sompa kaevanduse uppumisest.
Vahelduseks taas veidi eksperimentaalsemat töötlust. Need hunnikud, mis seal keskel paistavad, pidavat olema elektrijaama paari nädala põlevkivivaru*. Mastaabivihjeid pakuvad näiteks raudteevagunid vasakul.
Pilt on pärit samalt retkelt, millest eelmise nädala postituses juttu oli. Koju jõudes tuli välja, et olen seda puud varemgi pildistanud. Ja ega mõte isegi väga uus pole. Ühest küljest on neid vanu pilte ja postitusi veidi piinlik vaadata, teisest küljest - vähemalt mingi areng oleks nagu toimunud.
Kell heliseb liiga vara, nagu igal hommikul kui ta heliseb. Taevas on hall ja mittemidagiütlev. Korraks käib peast läbi mõte ennast olematute jääknähtudega välja vabandada ja magama tagasi kerida, kuid võtan end siiski kokku. Kohvi sisse, s**t välja, kola kokku ja sõitu. 20km, 15min. Sinimäelt edasi jõudes hakkab madalamates kohtades udu paistma, Tallinn-Narva pealt ära keerates on udu tihe. Vahetult enne Auveret on päike järsku väljas. Teen selle pildi. 6:50 sihtpunkti jõudes pargin imestusega ühe teise auto kõrvale. Vene lipp armatuuril ja Georgi lindid antenni küljes ei sisenda erilist soovi minna kuupalga jao tehnikaga üksi tühermaale, kuid taaskord saan kiusatusest võitu. "Hea põhjus kulukaid tehnikauuendusi edasi lükata", mõtlen.
Udu hajub nüüd juba kiiresti ja päike on päris kõrgel. "Eks teen, mis teha annab", mõlgub mõttes. Tulemuseks näiteks allolev pilt. Vahepeal suudan korralikult ehmatada venekeelsete hõigete peale, mis siiski kõigest omavahel tervitavatele kalameestele kuuluvad. Jah, paarsada meetrit sellest kohast eemal püüavad mingid härrad kala.
Tagasiteel hakkab lõunatuul ootamatult uuesti soo pealt udu üles keerutama. See pole enam tõusev ja voogav, vaid veidi kõrgemal liikuvad uduräbalad. Kuid 10 minutiga on udu taas tihe ja 15 minuti pärast jälle kadunud, seekord lõplikult. Kokkuvõttes pole ma päris kindel, et ma sain sellise pildi nagu mul mõttes oli, kuid nuriseda ei saa ka mitte.
September 2010, Ida-Virumaa, Mustajõe.
Uusima, 2005. valminud energiaploki turbiin. Siin ka varasem pilt sellesama agregaadi juhtimiskeskusest.
Ülal ja all vanemad turbiinid, mis remondi- ja hoolduspausidega on töös juba alates aastast 1969.
Kes varem näinud pole, siis siin on lisaks vaade väljast.
Oktoober 2010, Ida-Virumaa, Mustajõe.
Lisaks pakuks vaatamiseks vanemaid pilte põhjusest ja tagajärjest.
Uusversioon 2009 aasta klassikust, tõsi, veidi teises mõõtkavas.
Selle koha leidmise lugu. Paar-kolm kilomeetrit on lumes juba sumbatud, osa sellest õnneks saanijälgi mööda, kus väga sügavale sisse ei vaju. Geopeituritelt saadud vihjete järgi peaks nüüd paremale pöörama, aga paremale läheb pea olematu langenud puid täis siht, kus mingeid jälgi ees pole ja lumme vajub põlvini. Täpseid koordinaate meil ei ole ja asi näib kahtlane, sest minu loogika järgi peaks sinna vähemalt suvel autoga läbitav tee viima. Oleme juba tagasi pööramas, kui kuuleme suusatamishelisid ning mõne minuti pärast ilmubki metsast kaks inimest.
Hetk pingsat mõtlemist, et kas turvalisem oleks tervitada eesti või vene keeles. Minu kergenduseks jõutakse must ette.
