Paar mõtet LAFi teemal:- Ylös: mustvalge kategooria. Kolmandik minu saadetud piltidest oli selles kategoorias. Nii sellepärast, et mulle meeldib mustvalge, kui ka lootuses, et seal konkurents väiksem on :) Teine ylös läheb kirja seepia (ja muude duotone'de) keelamise eest.
- Alas: kohustuslik pildilugu. Kuna ma tean, et pealkirjade panek paras nöök on, siis seekord ma läksin pilte üles laadima valmiskirjutatud pealkirjade ja lugudega. Aga oli ainult lugu. Olen nõus, et mõnedel piltidel on seda vaja, aga no näiteks abstraktses kategoorias? Mulle meenub lugudega kohe see, kuidas looduspildis üks autor väitis, et pildil on linnu hingeaur, keegi teine seda aga ei näinud ning pildi all käis "sisukas" vaidlus selle üle.
- Alas: liides, kus pole kohustuslikke välju. Seetõttu jäi mul ühele pildile lugu panemata, esimene pilt läheb ikka aia taha. Teine etteheide liidesele on see, et pilte pole võimalik kustutada (laeks uuesti koos jutuga näiteks).
- Ylös: ajapikendus. Kuigi ma seda ei kasutanud, oli tegemist kena žestiga - tegemist on ikkagi osavõtjatele suunatud võistlusega. Soe tunne jäi sisse. Aga järgmisel aastal alustan LAFiks ettevalmistustega kindlasti veel varem. (Tegelikult on ka see vale suhtumine - alustama peaks praegu.)
- Alas: žürii koosseisu ei avaldata. Ma saan aru, et LAF ei pea ennast müüma, aga mis seal siis kaotada on? Iga konkurss on oma žürii nägu - miks me seda ei näe? Nüüdseks (01.04.2012) on ka žürii kooseis avalik.
- Ylös/alas: kõik saadetud pildid on netis üleval (vähemalt seni on olnud). Kui palju tahta, siis võiksid ju olla ka kogutud hindepunktid (nagu Baltic Nature Photo Contest'il - minu arvates väärt õppematerjal).
- Ylös: LAF. Et sellist asja korraldatakse. Osa võtta tasub juba puhtalt selle pärast, et oleks motivatsioon oma pildid (kasvõi oma peas) perspektiivi panna. Mida aeg edasi, seda vähem ma loodan mingit tunnustust ning seda rohkem ma naudin osavõttu.
Rakendades sama põhimõtet enda kohta:
- Alas: vähe looduspilte. Kui 2010 tuli iga Ida-Viru retke kohta vähemalt üks looduses käik, siis 2011 jõudsin niisama kõndima masendavalt vähe.
- Ylös: tugevad pildid. Hinnates oma viimase 3 LAFi pilte, siis seekordne valik on konkurentsitult parim. Ma ei räägi siin absoluutarvestusest, võrdlen vaid enda läbi aastate LAFile saadetud pilte.
- Alas: shot discipline. Pidevalt ainult 1000px küljepikkusega pilte blogi jaoks tehes on shot discipline väga palju alla läinud (või pole kunagi piisavalt hea olnudki). Müra, teravus, käevärin, fookus (!), jube palju on möödalaskmisi.
- Alas: järeltöötlus vs LAFi reeglid. Kuigi ma ei harrasta mingit lõika-kleebi töötlust, ei ole ma ka iganädalaselt blogis avaldatu suhtes nii range nagu seda on LAFi reeglid. No kui ikka mingi oksake inetult äärt lõikab, siis ma ei tee väga suurt numbrit selle eemaldamisest. Paraku niiviisi kogunenud pildid LAFile ei sobi ning nad tuleb kas lihtsalt välja praakida või kogu töötlus otsast peale teha.
September 2011, Ida-Virumaa, Kauksi.
Mustvalge kategooria oli ka minule suur rõõmusõnum sellel aastal :) Muidu aga üsna õiged pointid oled välja toonud - tekitasid endaski samad asjad emotsiooni, ainult et ma ei leidnud aega ja kohta, kus neid välja öelda. LAF-il näeme ... ! :)
ReplyDeleteLoodetavasti jah. Tõsi, seni ma bankettidele pole jõudnud :(
ReplyDelete