Töölt koju jõudes avastasin, et äike oli meie tänaval ühe maja kõrvalhoone põlema pannud. Tuletõrje mässas terve õhtu, aga suurt midagi järele sealt ei jäänud. Hea vähemalt, et mitte elumaja. Päikseloojangu ajaks tuli aga uus torm ning kõik ümberringi värvus väga sürrilt punaseks. Kuna lapsed nagunii magada ei saanud, hüppasin korraks välja ja tegid räästa all kössitades mõned pildid.See pilt on värvide mõttes nii nagu ta kaamerast tuli - WB 4500K, kontrast +1, värviküllastatus 0. Teravale silmale nähtav banding tekkis pärast AdobeRGBst konvertimist ja veebi jaoks salvestamist. Ju siis olid värvid nii erilised. Ilmastikunähtus oli minu jaoks igatahes esmakordne.
Juuli 2010, Tartumaa.
Ma ei ole suurem Joe McNally austaja, kuid hiljutises postituses tema blogis jäi silma üks huvitav mõte:
Kaevandusmuuseumiga mul kohe kuidagi ei vea. Eelmisel suvel sõitsin 40km ja avastasin, et statiiv on pagasiruumis, kuid kaamerakotti pole. Eelmisel nädalavahetusel kordus ebameeldiv üllatus - seekord oli statiiv ja üks objektiiv maha jäänud. Oli küll üks ISO3200 film, kuid ainult sellega ei söandanud aega raiskama hakata ning karta on, et enamikes situatsioonides oleks sellest kaugelt liiga vähe olnud isegi 6400 peale push'ituna (kui eelmise korra tüüpilised parameetrid olid ISO200 f5,6 15sek, siis parimal juhul oleks saanud ISO6400 f2.8 1/8 välja venitada, mis on käest pildistamiseks siiski ebapiisav).
Tavaline kolikamber, eksole. Aga vaatame detaile:
Selline nägi välja mu sõbra Sompa korter, kui ta sinna peale talvehooaega ja sissemurdmist koristama läks. Minu jaoks oli see rohkem Trainspottingut ühel päeval, kui ma varem näinud olen. See süstal polnud ainus, vereplekkidest mööda astuda oli pea võimatu ning paketist ei puudunud ka Šotimaa kõige hullem peldik. Nagu seletas naabripoiss Ivan: "Иыхви - ето уже другая страна, у нас здесь своя автономия".