Vaade Kohtla-Järvele, september 2011.Kuigi Ida-Virumaad nimetatakse tihti tuhamägede maaks, siis tegelikult on tuhamägesid rohkem kui 30-st mäest ainult 2. Ülejäänud on kaevanduste aherainemäed (ehk põlevkivist eemaldatud paas) ja õlitööstuse jääkidest koosnevad poolkoksi mäed. Pildil nähtavasse poolkoksimägede ahelikku kuulus vähemalt enne sulgemistöid ka tegelik Eesti kõrgeim tehismägi – vastupidiselt Kiviõli mäele tehtavale reklaamile. Kumb mägedest pärast sulgemistööde lõppu peale jääb, seda näitab aeg.
Kui mul oleks Ida-Virumaa iseloomustamiseks võimalik valida üksainus pilt, siis osutuks valituks just see. Antud pilt on minu jaoks otsekui lühikokkuvõte Ida-Virumaast - lagunev eramu esiplaanil, kaevandatud maale ehitatud Kohtla-Järve linnaosa keskplaanil ning taamal tossav tööstus oma jäätmetega.
Boonuspildiks talvine vaade samast kohast.
Käva kaevanduse aherainemägi, september 2011.Minu käest on tihti küsitud, et miks ma teen Ida-Virumaale antireklaami või et kas ma tahan hirmasti töösturitele „ära panna“ – ma ei püüa ei ühte ega teist. Ma pildistan seda, mida mulle meeldib ning mitte kellelegi ära panemine ei suudaks mind sundida aegajalt kell 4 hommikul tõusma, et taas mõne kaevanduse aherainemäe otsa ronida või jäätmehoidlate auru hingata. Kindlasti saaks iga minu koleilusa tööstusmaastiku kõrvale panna vähemalt võrdväärsed pildid Ida-Virumaa puutumata loodusest – rabadest, metsadest, pankrannikust ja kasvõi ELFi vapiloomast lendoravast, keegi peaks lihtsalt kätte võtma ja need pildid ära tegema. Minu looming püüab pigem näidata meie elu tavapäraseid teemasid (nagu seda on kaevandamine ja elektri tootmine) veidi nihestatud perspektiivis.
Mitmed neist aherainemägedest on aegade jooksul ka põlenud, Kiviõli poolkoksimägi aga tossab siiamaani.
Vaade Käva kaevanduse aherainemäe otsast, mai 2011.Reisikaaslastega mööda Ida-Virumaad sõites on mult palju küsitud, et kas ühest või teisest kohast läheb kaevanduskäik alt läbi. Meie kaevandused pole siiski kullasooni jälgivad käigud – kuna põlevkivi paikneb maa all kihina, tuleb sellest niipalju kui võimalik välja võtta ning tulemuseks on sõltuvalt kaevandamismeetodist kas suured sammastega saalid või vajunud maa. „Kui suur ala tühjaks õõnestada kukub see ju sisse“ öeldakse selle peale – jah, varisebki, just selle tulemusena tekkinud „vahvelmaastikku“ on antud pildil näha. Kas tegemist on põlevkivile kaotatud maaga (nagu seda vahel nimetada tavatsetakse) või mitte jäägu igaühe enda otsustada.
Lained põllul on lihtsam versioon sedasorti järelmõjudest, lodumetsas on efekt selline.
Ekskursioon Kohtla Kaevanduspark-muuseumis, september 2009.Kuigi põlevkivi ja kaevandused on mu fotodel hästi esindatud, pole mul endal töötavat kaevandust külastada õnnestunud. Et maa-alust pilti siiski kätte saada olen veetnud kümneid tunde kaamera ja statiiviga Kaevandusmuuseumis. Tegemist on muuseumiks kohandatud endise Kohtla kaevanduse osaga ning kuigi sealne tehnika ja olu on arhailine, on see siiski lähim asi päris kaevandusele, mida tavainimesel kogeda on võimalik. Soovitan seda kõigile, kel vähegi huvi selle vastu, kust nende pistikusse vool tuleb. Alternatiivina võib Ida-Virumaalt läbi sõites omale ette kujutada, mis parasjagu sõitja jalgeall maapõues toimub – sarnaseid kaevanduskäike jagub nii Tallinna kui ja Tartu maantee alla.
Kaevandusmuuseumist on mul läbi aegade palju pilte, nii lihtsat dokumentalistikat kui ka kunstilisemat taotlust.
Ahtme kaevanduse väljavool, aprill 2011.Keset metsa maa seest väljapurskav vesi toob tahtmatult mõttesse paralleeli Tuhala nõiakaevuga ja kuigi põhjustajaks on neil seesama ühendatud anumate seadus, on antud juhul selleks ühenduseks suletud ja nüüdseks vett täis valgunud Ahtme kaevandus, mis paikneb Jõhvi kõrgustiku serval. Selle kaevanduse mastaapide hoomatavamaks muutmiseks võib tuua lihtsa võrdluse – kui Ülemiste järves on vett umbes 17 miljonit kuupmeetrit, siis Ahtme kaevanduses on seda hinnanguliselt 36 miljonit kuupmeetrit, seejuures pole tegemist üldse kõige suurema kaevandusega.
Väljavoolud on tekkinud või tekitatud ka teiste kaevanduste juurde, näiteks Tammiku kaevanduses, kus liigvesi pääseb välja läbi korrastatud varinguaugu või siis suletud Kohtla kaevandusest Aidu karjääri voolavad Aidu kosed (karjäärile on need ainult nuhtluseks, sest see vesi tuleb uuesti välja pumbata).
Vanaküla karjäär, august 2010.Fotograafi silm otsib tahes-tahtmata kontraste ja visuaalset intriigi. Kuigi seda pilti on nähtavalt töödeldud, on siin kõikide elementide proportsioonid nii nagu nähtud, midagi ei ole lisatud, eemaldatud ega teise pildi pealt juurde kleebitud. Kuigi ma ise pean oma töid rohkem vabas vormis eneseväljenduseks kui dokumentalistikaks, seab tööstusmaastike pildistamine omad piirangud – kuna tegemist on paljude jaoks väga tundliku teemaga, peavad ka mu pildid olema ausad ega tohi reaalsusest liiga kaugele minna. Neli aastat tööstusmaastike pildistamist ja blogimipidamist on mulle õpetanud, et kuigi äärmuslike seisukohtade võtuga oleks palju lihtsam odavat populaarsust võita, annan ma endale aru, et ma ei ole ligilähedaseltki ekspert oma piltidel kujutatule hinnangu andmiseks.
Ääremärkusena olgu öeldud, et see ekskavaator on üpris väike võrreldes Narva karjääris töötavate dragline'dega, mille noole pikkuseks on 90m.
Endine Sirgala karjäär, nüüdne Sirgala harjutusväli, november 2011.Üheks mu huviks on vaadata ja jäädvustada seda, kuidas inimesed tööstusmaastikele kasutust leiavad. Hea näide sellest on endise Sirgala karjääri territooriumil peetav Avo Šultsi Mälestusvõistlus, mille käigus maasturid mõõtu võtavad. Leidsin selle ürituse sõna otseses mõttes jälgede järgi – mahajäetud karjääris uidates hakkasid silma autojäljed kohtades, kuhu inimesed ilma väga selge motivatsioonita küll oma autodega ronida ei tohiks. Nüüdseks on mu iga-novembriseks traditsiooniks saanud seda võistlust pildistamas käia. Muul ajal aga võib sel maastikul kohata ainult metsloomi, jahimehi ja Eesti Kaitseväge oma õppusi läbi viimas.
Boonuseks pilt samalt võistluselt, mis annab hästi edasi karjääri mastaape.
Eesti Soojuselektrijaama settebassein, juuli 2008.Elektrijaamade „rohelised järved“ oli üks esimesi tööstusmaastikke, mille pildistamisega ma juba 90- ndatel algust tegin ning siia olen ma ikka ja jälle tagasi pöördunud. Kui endal enam üllatusmomenti ei teki, on huvitav jälgida neid inimesi, kes seda kohta esmakordselt külastavad. Üllatusmomenti ei teki ilmselt enam ammu ka kohalikel, kes sõidavad nendest tiikidest mööda, et jõuda oma Narva jõe äärsetesse suvilatesse. Ise olen ma käinud siin nii päikesetõusul kui ka loojangul, kevadel ja sügisel, kuid üks õnnestunumaid ülesvõtteid pärineb hetkest enne suvist äiksevihma.
Eesti Eelktrijaamast on mul pilte nii öösel, kui päeval, nii juhtimiskeskusest kui turbiinisaalist.
No comments:
Post a Comment