Eelmise postituse kommentaaridesse tekkis üks huvitav mõttekäik, mida pean eraldi postituse vääriliseks.Imre ütles: Tundub, et päris huvitav oleks paari "tasakaalukalt ja mõttega" tehtud pildi analüüs, et mis siis ikkagi lõpptulemuse ära rikkus. Uute ideede rakendamine ongi alguses raskem kui arvatagi oskasid :)
Karel Kravik vastas: Vastuseks Imrele - hea mõte ja püüan seda ka teha. Siiski on siin 2 aga:
1) Probleem ei ole mitte niivõrd üksikus pildis, mille üks või teine üle/puudu olev element ära rikub, vaid see kui sadakond pilti järjest ei väljenda eriti kuidagi vahetult kogetut. Üks pilt oleks analüüsitav, sajakonna keskpärase pildiga ei tahaks lugejaskonda koormama hakata. Ehk kui pointi edasi anda ei suudeta, ei suuda seda ka hilisem analüüs seda sealt välja võluda (küll suudab analüüs tuvastada poindi puudumise:). Veel teisiti sõnastades - hilisem analüüs suudab välja tuua tehnilise praagi (mida väga palju ei ole), kuid mitte sisulise praagi. Seetõttu olen ma ka küllalt skeptiline erinevatest fotokriitikaportaalidest saadava tagasiside osas (mis on tihti parem kui mitte midagi). Ilmselt parim võimalik tagasiside oleks see, kui külastada neid kohti mõne Fotograafiga (jah, suure F'iga) ja pärast koos mõlemi pilte analüüsida. Kui vaid tunneks mõnda:)
2) Analüüs tehtud piltide kohta ei ütle midagi tegemata jäänud piltide kohta. Pildile peale vaadates saab öelda, et valgus on halb (oli - keskpäevane päike), kompositsioon on paha (näiteks eelmises postituses olev pilt on minu jaoks nagu lause ilma tegusõnata), kuid tehtud pildid aitavad harva leida huvitavamat motiivi ja sellele sobivamat võttenurka. Pilti vaadates on piiratud ulatuses võimalik mõttes kaamerat lähemale ja kaugemale nihutada, natukene kallutada/pöörata/üles-alla liigutada, kuid 10 sammu edasi ja parem-pöörd mõttes enam naljalt ei tee. Valgust ja varjusid ka eriti ümber ei säti.
Selle postituse juures olevast pildist - midagi siin nagu oleks, kuid samas vau-pildist jääb minu silmis puudu. Sellised pildid, mille suhtes ma otsusele ei jõua, on alati kõige raskemad. Tavaliselt juhtub nii, et peale teatavat seedimisaega jõuan ma järeldusele, et pole see õige. Aga vähemalt üks kord on ka vastupidi juhtunud.
Tänud Imrele tagasiside eest ja kui Sul täitsa juhuslikult peaks viitsimist olema, pane mõne pildi kohta oma mõtted kirja:)
Juhtus minuga selline asi, et käisin jälle Ida-Virus trippimas (juba mõned nädalad tagasi tegelikult), käisin ja möllasin, külastasin kohti kuhu isegi mina pole varem roninud (karjäär), tassisin statiivi, tegin (tasakaalukalt ja mõttega) pilti, enda arvates paremas vormis ja paremini ette valmistatud kui kunagi varem... Ja tulemus - mitte ühtegi ligilähedaselt rahuldavat tulemust. Motivatsioon langes, kohe nii langes, et pole pärast seda tõsiselt kaamerat kätte võtnudki. Ja siis muidugi tekivad kohe mõtted stiilis "miks ma seda teen", "keda see huvitab", "miks keegi neid pilte vaatama peaks", jne. Teisest küljest on ka enda kvaliteedistandardid viimasel ajal kõvasti üles läinud, eriti suur hüpe toimus peale David Wardi lugemist. Ka looduspilt.ee regulaarne lugemine on sellesse oma panuse andnud; mitte selles suhtes, et sealt tohutult sisulist tagasisidet tuleks, vaid pigem see, et vaatad mõnda pilti, tead kohe mis ei meeldi/valesti on (aga kommenteerida õnneks ma veel ei saa) ning siis mõtled, et ise oleks ju selle tulemusega päris rahul, samas kui teise inimese pilti hindaks näiteks 3'ga. Mitte pahatahtlikkusest või ärapanemisest, vaid lihtsalt seetõttu, et eks iga autor ole oma piltides rohkem kinni, seal on rohkem emotsioone taga jne, mistõttu ei suudeta ka enda suhtes adekvaatne olla.