Häid pühi ja sujuvat aastavahetust!
Kui minu ülejäänud tööde järgi võiks arvata, et mulle loodusfotograafia ei meeldi, siis tegelikult ei ole nii. Ühest küljest on loodusfotot teha raskem, sest seal on isegi Eesti mõistes sellised margid maas, et enda looming eriti võrdlust ei kannata. Teisest küljest on loodusfotot jälle lihtsam teha, sest need tulevad pingevabalt. Mitte, et ma loodust lõdva randmega klõpsiks, lihtsalt "sisulise töö" jaoks on mul tihtipeale vaja mõni sõber kaasa sebida, kohale sõita, kohapealne transport korraldada, ühtlasi ka raha välja käia, jne. Siis on tahestahtmata ka pinge suurem, et midagi ikka koju tooks. See pilt aga on tehtud lapsega jalutades.
Tartus elades tunnen ma regulaarselt puudust merest ja selle avarusest. Liiga harva juhtun ma praegu mere äärde, need üksikud korrad toovad aga alati meelde lapsepõlve Sillamäel. Selline nostalgiline noot täna.
Vahel ei usu ise ka, mida kõike oled hakanud tähele panema, kui pildistamist tõsiselt võtta. Näiteks mitut erinevat sorti udu olemas on. Mõnikord on udu soe ja niiske ning tundub, et neid piisku võiks kahvaga püüda. Järgmisel päeval on sellest järel külma tuule poolt laiali kistud uduräbalad, mis tõrksalt hallile teed annavad. Just nii juhtus üleeelmisel nädalavahetusel, kui järjestikustel päevadel on tehtud ülalolev pilt ja Aidu koskede pilt. Kahju, et mul nii vähe udupilte on. Kahju, et hommikune 20km tööle nii igavad on:)
Selle postituse juurde asjalikku juttu ei tule. Ainult üks link: http://taibula.ee/est/reviews/antworks. Veel pilte leiab kirjutades Google või Flickri pildiotsingusse "antworks".
Kaevandamise juures on üks aspekt, millest kaevandusmuuseumi külastades väga hästi aru ei saa. Need on kaevandamise tegelikud mastaabid. Muuseumi külastades jääb mulje, nagu oleks tegemist üksikute käikudega siin-seal, sest seda osa kus tegelikult kaevandati, väga ei näidata. Tänapäeval kasutatav kaevandamismeetod kamberkaevandamine (skeem) jätab terveks (nn kandetervikutesse) ainult ~30% maapõue, ülejäänud 70% võetakse välja. See "ainult 30%" on tegelikult päris palju, nõuka ajal, kui keegi tagajärgedest ei hoolinud, võeti kohati kõik või peaaegu kõik välja, laed varistati. Järele jäänud "vahvelmaastikku" on näha isegi aerofotodelt kui ainult piisavalt hästi otsida (kui aus olla, siis ma ei tea, mis meetodit siin kasutatud on):
Selles artiklis põlevkivi kaevandamise kohta on kaks huvitavat pilti - kaart, mis annab aimu, kui palju seda "alt tühja" ala on ja pilt Estonia kaevandusest, kus on hästi näha kambrid ja tervikud. Siin veel üks fotograafilises mõttes huvitavam pilt Estonia kaevandusest Jarek Jõepera esituses.
Vahepalaks Kaevandusmuuseumi seeria postitustele. Kaevandusmuuseumiga on see seotud niipalju, et nähtav vesi voolab välja sellesama Kohtla kaevanduse suletud osast. Muuseumiks on tehtud ainult ca 1,6km käike. Selgitavat teksti Mailda valla lehelt:Tänu inimtegevuse ja looduse koosmõjudele on Kohtla metsa ja Aidu karjääri piirile tekkinud juurde veel üks uudne vaatamisväärsus. Nimelt lähevad meie maapõues lasuvad põlevkivikihid lõuna suunas iga kilomeetriga ca. 3 m sügavamale. Seetõttu kaevandatakse Aidu karjääri lõunaosas praegu põlevkivi juba maapinnast paari-kolmekümne meetri sügavuselt. Sama sügavale kõrvaloleva metsa alla jõudsid kaevanduskäigud ka nüüdseks suletud Kohtla kaevanduses. Kuna peale kaevetööde lõpetamist ja pumpade seiskamist on enamus endiseid kaevanduse lõunapoolseid madalamal asuvaid kaevanduskäike täitunud veega siis on sinna tühikutesse sisuliselt tekkinud ca. 18 km² suurune allmaajärv. Kuigi kaevanduskäikude ja karjääri vahele jäeti põlevkivikihtidesse väike puutumata tervik on meie maapõu karsti- ja lõhederikas ning seetõttu on karjääri idakülje tranšee paljandile tekkinud terve allikate ja pisijugade kaskaad ning rida mingeid mägijärve või Norra (mini)fjordi sarnaseid tehisveekogusid. Nähtuse veerohkuse iseloomustamiseks saab tuua fakti, et Aidu karjäärist väljapumbatava vee maht on peale Kohtla kaevanduse sulgemist kasvanud rohkem kui paari tuhande kuupmeetri võrra tunnis.Allikas: www.maidlavv.ee
Enda kogemustest kaevandusmuuseumis. Olen seal muuseumis käinud kokku kolm korda. Esimene kord aastal 2004 (pildid), teised kaks korda sellel suvel. Ühel korral ununes fotokas maha. Eestikeelsele ekskursioonile sattusin ainult 2004ndal, tänavused olid vene ja soome keeles. Alustan heast - eesti- ja soomekeelset ekskursiooni saan ainult kiita, samas kui venekeelne oli ikka allapoole igasugust arvestust. Giid, endine kaevur, rääkis terve ekskursiooni sellest, kui lahe elu oli Nõukogude ajal kaevuril, kuidas nad lõid restorani ukse jalaga lahti, sõitsid Volgadega ja kuidas kõik naised neid tahtsid ("Вопс, и в карман"). Lisaks pandi paika Ansip, geid ja lesbid, lahendati vananeva ühiskonna probleem (tuleb anda vanuritele luba punase tulega üle tee minna) ja nii edasi.
Alustan uue, kuid lühikese seeriaga Kohtla Kaevanduspark-muuseumist. Taaskord leidsin kaks üsna erinevat lugu kaevandusmuusemi külastajatelt.Töö kaevanduses on ikka tõeline põrgu või enamgi. Meile demonstreeriti, missugune mürin, kolin, metallikrigin saatis kõikide masinate tööd, lisaks ventilaatori möirgamine. Giid jutustas, kuidas pärast lõhkamist jooksid seniks varjunud kaevurid läbi tolmupilve, käega õhutustorust tuge otsides, hinge ja silmi kinni hoides lõhkamiskohale, kust suruõhk hakkas tolmu ja suitsu kõigepealt ära suruma. Töö tahtis tegemist – muidu oleks kulunud pool päeva, kuni kõik see oleks hajunud.Pikemalt loe siit (väärt lugu): polevkivi.blogspot.com
Kõige huvitavam oli sõita maa aluse kaevuri rongiga. Olime Katiga ühes vagunis Aarmaa ja Urmoga. Ühte vagunisse mahub 12 inimest. Nägime kuidas kunagi põlevkivi kavendati ja millised olid tööriistad. Asi järgnes nii kuidas töötehnika arenes. Masinad töötasid veel siiani ja saime ka puuriga puurida. /.../ Kõige nõmedam oli see, et all oli niiske ning vett tilkus ülevalt. Juuksed läksid lokki :DAllikas: kaisa-k.blogspot.com
Pärast teepeal läksime Lõunakeskusse ja seal oli laiendus. Lahe. Ostsin rinnahoidjad(mega hea soodustus 269 kroonilt 119´nele), kaks küünelakki(must, punane) ja mingi sprei,et kaitseks juukseid niiskuse eest.
