Foto peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks

Pealkiri (mis on vabas vormis tõlge algmaterjalist) on pärit aastatetaguselt kalastusretkel Narva jõel, kui üks vene seltskond palus luba oma paat meie oma külge siduda, sest nemad ei viitsinud ankruga jännata ja meie olime juba ankrus. Järgmiseks tuligi siis "Процесс главный, хуи с рыбой" ja kolmeliitrine samakapurk võeti pingi alt välja. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Seda nalja oli jälle põhjust meenutada üleeelmisel nädalavahetusel, kui sai korraldatud ekspeditsioon Toilamõisa joa pildistamiseks. Tartust välja sõites paistis päike ja soe tuuleke pani pähe mõtte, et kas üldse peaks talvejope kaasa võtma. Võtsin siiski, ilmateade häid väljavaateid ei lubanud. EMHI lumekaart, mis seal ajal veel idas 28cm lund näitas, tundus uskumatu, koduümbruse põllud olid täitsa lumevabad.

Kuskil Kohtla-Nõmme kandis hakkas vaikselt vihma tulema, panga äärele jõudes oli see muutunud tihedaks märjaks lörtsiks. Nii tihedaks, et peale kolmveerandit tundi panga äärel võimeldes (pildil pole mina, aga ma üritasin sama asja, Enn Käissi pilt) oli esimene kindapaar täiesti lootusetult läbi ligunenud. Ja soojad tunked tundusid juba väga hea mõte.


Edasi tuli 800 meetrit põldu, kus ma võiks vanduda, et lumi oli sügavam kui 28cm. Vahepeal vajus läbi ja vahepeal ei vajunud - kes teab, see teab. Seejärel köie otsas kaldast alla ja kuigi järsku seina on seal 25-30m, siis pangapealse ja ranna kõrguste vahe on kokku 53m (tuli mulle endalegi üllatusena). Ehk siis ülejäänud 20 meetrit oli võsasegust rusukallet. Allatulekuga märgus teine paar kindaid ning sai selgeks, et turvaliseks ülestulekuks võiks ühe kuiva kindapaari säästa, see aga tähendas, et edasi tuli toimetada paljakäsi.

Lörtsisadu oli nii tihe, et minul oli alguses mõte kaamera kotti jätta ja "niisama pildid" teha tagasitulles. Õnneks meenus kaasapakitud vihmakott ning kaamera sai siiski välja võetud. Raskused sellega muidugi ei lõppenud - kuna see kott läheb seest uduseks, siis muutus üpris keeruliseks kadreerimine ja ekraani vaatamisest ma peale mõnda kaadrit loobusin. Viga - objektiivile sattunud lörts muutis suurema osa piltidest kasutuskõlbmatuks ja kuna ma ekraani ei näinud, siis ei pannud ma seda ka tähele. Niipalju oli vihmakotist siiski kasu, et erinevalt sõbra 7D-st pildistas minu kaamera retke lõpuni ja teeb seda siiani. 7D üheks viimastest kaadritest jäi minu suuna näitamiseks tehtud pilt kohast, kust juga ise alla peaks pahisema - aga ei pahisenud :) OK, see ei tulnud üllatusena ja oli meile juba üleval selge.


Ja niimoodi ma ei saanudki pilti Toilamõisa joast. Juuresolev on pilt kaldast sadakond meetrit joast lääne poole, kus jää all kõik sulises ja mulises. Lisaks määrdunud jääle võiks siit paremate monitoride peal paista ka ilusat sinakasrohelist jääd, mis sinna talvisel ajal tagasi kutsub.

Tagasitee kilomeeter rannal möödus vahejuhtumiteta ning põhiliselt minu õelate "tead, kui mõnus on pildistada" ja "näe, kui ilus vaade"-repliikide saatel (nii minnes kui tulles ~50min ots, niiet ma jõudsin ikka mõlemal suunal pildistamist nautida). Kui pangast ülesronimiseks läks, oli mul igatahes ütlemata hea meel, et kassid kaasa said võetud (ja samuti teiste hea nõu neid mitte üles jätta - ei saa isegi aru, kust selline mõte pärit oli, noriti muidugi, et Red Bullist..). Autosse jõudsime väga täpselt - jope sisemine vooder oli juba märg, aga kampsunist polnud veel niiskus läbi tulnud.

Taaskord tuleb tõdeda, et jube hea tunne, et sai käidud ja tehtud. Ja tegelikult sai ju mõned pildid ka, mis siis, et mitte päris sellised nagu ma ette kujutasin. Hea on olla amatöör :)

Märts 2012, Ida-Virumaa, kusagil Toila ja Valaste vahepeal.